Everdell jättis hea mulje juba karpi avades. Pärast seitset või enamat mängukorda on peamine põhjus selle juurde tagasi tulla aga tunne, et enda ehitatud mootor hakkab tööle — ja pärast viimast käiku tahaks kohe veel mängida.
Otsisin kunagi uut lauamängu ja sattusin mängupoes hea soovitaja juurde. Nii jõudiski minu lauale Everdell. Juba karp andis tunda, et tegemist on kvaliteetse tootega, ning selle avamine tegi esmamulje veel paremaks.
Karbi seest tuli välja Evertree, mille pidi ise kokku panema. See oli üks neist hetkedest, kus mängu avamine on juba omaette elamus. Disain ja illustratsioonid avaldasid samuti muljet.
Olen nüüd mänginud vähemalt seitse mängukorda, kahe, kolme ja nelja mängijaga. Kõige rohkem oleme mänginud kahekesi. Kõik alljärgnevad muljed käivad põhimängu kohta: laiendusi mul praegu ei ole.
Ilusa puu taga on mäng, mille juurde tahan tagasi tulla
Everdellis ehitad loomadest ja hoonetest oma linna. Tööliste abil hangid ressursse ja kasutad tegevuskohti, kaartidega lisad linnale uusi võimalusi. Kõik kaardid ei ole lihtsalt punktid mängu lõpus: nende võimed võivad aidata järgmisi käike ette valmistada ja kaarte omavahel tööle panna.
Esimene mängukord läks võrdlemisi ladusalt. Kui õigesti mäletan, võitsin selle isegi ära. Aga see, mis mind mängu juures hoiab, on sujuva mootori ehitamine. Mulle meeldib, kui plaanist saab asja. Eriti siis, kui see lõpuks ka võidu toob.
Hea mängu mõõdupuu on minu jaoks ka see, mis tunne jääb pärast viimast käiku. Everdelliga on tekkinud soov kohe uus mängukord ette võtta. Ilus karp kutsub proovima, aga just mängitavus toob uuesti laua taha.
Täis linn ei tähenda veel valmis linna
Linnas on tavaliselt 15 kohta. Juba mängitud hoonet või looma ei saa lihtsalt ära võtta ja uut asemele panna: selleks peab mõni kaardiefekt loa andma. Piir käib kohtade, mitte tingimata kaartide arvu kohta — näiteks Husband ja Wife võivad jagada ühte kohta.
Samas on mängus mitu võimalust linna muuta. Näiteks University abil saab linnast hoone või tegelase eemaldada ning Ruins võimaldab hoone asendada. Dungeon aitab tegelase linnast kõrvale paigutamisega uue kaardi mängimist soodustada. Nende efektide abil saab linnas ruumi vabastada ja uusi võimalusi leida.
Mulle pakub rõõmu, kui ka viimaste käikudega saab linnas veel suuri muudatusi teha. Varem ehitatud mootor võimaldab midagi ümber korraldada ning sellest lisapunkte saada. Nii ei piirdu lõpp lihtsalt ootamisega, kuni on aeg punktid kokku lugeda.
Viimases mängus tegin päris mitu sellist vangerdust. Tundus, et need aitasid palju, kuigi lõpuks jäin teiseks. Võitu ei tulnud, aga oma plaani toimimist oli ikkagi mõnus näha.
Kahekesi rahulik, kolme-neljakesi minu jaoks parem
Kahe mängijaga kestab meil üks mängukord umbes poolteist kuni kaks tundi. See sobib mulle: Everdell on rahuliku atmosfääriga mäng, mis ei pane kiirustama. On aega mõelda, kuidas oma linna edasi ehitada.
Kuigi kahekesi oleme seda kõige rohkem mänginud, soovitaksin mina pigem kolme või nelja mängijat. Põhjus on eelkõige aasa kaartides. Kahekesi ei vahetu need meie kogemusel nii tihti ja lauale võib jääda valik, millest kumbki midagi võtta ei taha.
Siis võib tekkida olukord, kus pead kulutama tegevusi selleks, et kaartide valikut liikuma saada. See ei ole minu jaoks põhjus kahekesi mängimata jätta, aga suurema seltskonnaga meeldib aasa liikumine rohkem.
Kaks väikest puudust
Teine praktiline mure tuli välja juba esimese mängukord ajal: kaartidel olev tekst on väike. Laual olevate kaartide lugemine võib seetõttu olla keeruline. Kujundus avaldab mulle küll muljet, aga teksti loetavus võiks parem olla.
Need ongi kaks asja, mille välja tooksin: väike kaarditekst ja kahekesi aeglasemalt vahetuv aas. Muid suuremaid häirivaid külgi ma oma senise kogemuse põhjal nimetada ei oska. Üldmulje on püsinud väga positiivne.
Pärast Tiivulisi võtaksin ette Everdelli
Päris esimeseks lauamänguks ma Everdelli ei valiks, sest reegleid on omajagu. Järgmiseks sammuks sobib see minu meelest aga väga hästi.
Näiteks Tiivulised ehk Wingspan on minu silmis hea algus. Kui olen sama seltskonnaga Tiivulisi paar korda mänginud, võtaksin nendega juba Everdelli ette. Siis on olemas mõningane kogemus oma tegevuste planeerimise ja toimiva mootori ehitamisega ning Everdell annab sellele mõnusalt lisavõimalusi. Mängude reeglid ja tegevuste valimine ei ole seejuures üks ühele samad.
Järgmisena pakub huvi Newleaf
Praegu oman ainult põhimängu, kuid olen vaadanud Newleafi laiendust. Mind huvitab see eelkõige võimaluste pärast, mis võiksid aidata aasa seisma jäävate kaartidega.
Reegliraamatu järgi lisab Newleaf jaama, kus on kolm täiendavat mängitavat kaarti, ning Knolli tegevuse, millega saab aasa ja jaama kaartide valikut muuta. See tegevus nõuab endiselt töötajat ja käiku. Seega pole tegemist aasa automaatse uuendamisega, vaid lisavõimalusega kaarte liikuma saada.
Siinse loo mängumuljed põhinevad põhimängul; Newleafi kohta ma selles ülevaates mängukogemust ei jaga. Küll aga on see järgmine asi, mida Everdelli juures uurida tahaksin. Põhimängu ja laienduste valikut soovitan vaadata näiteks Mabriku e-poest.
Minu hinnang: 9/10
Everdell saab minult endiselt 9/10. See hinne tuleb nii mängu disainist kui ka mängitavusest. Väikesed puudused on olemas, aga need ei ole olnud piisavad, et minu arvamust muuta.
Mulle meeldib, kui plaan hakkab tööle, linn areneb ning ka viimastes käikudes on veel midagi teha. Ja kui pärast seda tahaks kohe uuesti mängida, on mäng minu jaoks palju õigesti teinud.
Kogemus: vähemalt seitse mängukorda põhimänguga, 2–4 mängijaga. Reeglite täpsustused: Everdelli reeglid ja KKK ning Newleafi reegliraamat, lk 6. Fotod on illustratiivsed ega pärine minu mänguõhtutest. Päisefoto: Daniel Mizieliński / Wikimedia Commons, CC BY-SA 3.0; WordPress võib kuvatavat pilti mõõtu kohandada ja päises kärpida, litsents jääb samaks. Ressursifoto: Daniel Montoya / Wikimedia Commons, CC0 1.0. Everdelli mängu ja illustratsioonide õigused kuuluvad nende õiguste omanikele.